minust

Lapsepõlvest saati olen ma olnud ümbritsetud loodusest ja need esimesed kogemused määrasid suuresti mu maailmavaate. Ma mängisin kogu aeg metsas, põldudel ja aasadel ning mul oli värvikas sisemaailm. Igal puul oli hing, iga lill oli haldjas ja järgmise põõsa taga ootas muinasjutt läbimängimist. Mind õpetati austama ja hoidma Maad kui esimest ema.

Kooliminek tuli peale sellist unenäolist lapsepõlve mängumaad küllaltki suure šokina. Ma kogesin 5 aastat koolikiusamist. See nõudis minult palju julgust, et üldse kooli jääda, kuigi ma nautisin väga õppimist ja tihti lugesin näiteks vanemate klasside õpikuid läbi, sest mul oli vahepeal isegi igav. Mind vaevasid migreenid ja krooniline nahahaigus, millele minu vanemad (õnneks!) otsisid abi kõikjalt – lääne meditsiinist Hiina meditsiini ja loodustervendajateni välja. Juba väga varakult puutusin kokku holistilise maailmavaatega ning arusaamaga, et meie kehas ei juhtu midagi juhuslikult ning et tervenemine toimub seestpoolt väljapoole, mitte ainult sümptomite leevendamise kaudu.

Oma kahekümnendatesse jõudes olin läbi teinud mitu depressiivset episoodi ja kaks korda läbi põlenud. Ma olin stereotüüpse “tubli tüdruku” musternäidis, elades samal ajal kõrgfunktsioneeriva ärevuse ja depressiooniga. Teist korda läbi põledes langesid kõik fassaadid ja ma pidin silmitsi seisma sellega, kes ma päriselt olen ja kes on see, kelleks ma tõeliselt saada tahan. Mõistsin, et olin elanud elu, mida ühiskond, pere ja teised suhted minust justkui “ootasid” (kuigi tegelikult seadsin need ootused ikkagi endale mina ise). Mul oli kirjanduskraad cum laude Tartu Ülikoolist ja eesmärk saada õpetajaks. See plaan purunes ühel ööl, kui ülikõrge ärevuse tõttu ei saanud ma magada ja otsustasin kannapealt, et nii ei ole võimalik edasi minna. Sellega lõppes minu väga hoolikalt kavandatud tulevikuvisioon ja algas otsing kutsumuse järgi, mis mind päriselt kõnetaks.

Hakkasin katsetama erinevaid viise, kuidas end vaimselt ja emotsionaalselt paremini tunda. Nii nagu minu vanemad olid kunagi otsinud abi minu füüsilisele tervisele, proovisin nüüd mina igasuguseid võimalusi enda toetamiseks, alates kognitiivsest vestlusteraapiast kuni holistilise teraapiani välja. Teraapia aitas mul taas jalule saada ning kaotada ajuudu, mis oli mind viimasest läbipõlemisest saati ahistanud. Kuid tõeliseks pöördepunktiks oli medicine retriit Hispaanias, kus kogesin korraga väga selget äratundmist ja nägemust sellest, kes ma tahan olla ja mida ma oma eluga teha soovin. Selles nägemuses aitasin ma inimestel oma kätega terveneda.

Mõni kuu peale seda retriiti jõudsin oma esimesel MER kehatöö moodulile ja see oli nagu kojujõudmine. Mul oli ja on siiani selle töö vastu isu, mis tundub lõppematu. Ma sukeldusin erinevatesse raamatutesse somaatika, traumatöö ning emotsionaalse ja füüsilise keha kohta. Ometi tundus mulle aeg-ajalt, et midagi on justkui puudu. Kuigi mu aastaid kestnud selja- ja puusavalu kadusid tänu kehatööle, siis väga valusad menstruaalkrambid olid ikka nagu aamen kirikus iga kuu kohal, ükskõik kui palju tööd ma oma vaagnaga ka ei teinud. Naise tervis jääb sageli tähelepanuta (isegi somaatika valdkonnas!) ja ma hakkasin mõtlema – kas on võimalik toetada mu enda naiselikku ja teiste naiste füsioloogiat kehalisel tasandil veelgi sügavamalt?

Seejärel õppisin ühe õnneliku juhuse läbi Mizan teraapiat – terviklikku emakamassaaži meetodit, mis hõlmab lisaks kehatööle ka elustiili, toitumist, liikumist ja toetavate toidulisandite ning ravimtaimede kasutamist. Paljud asjad hakkasid korraga selgemaks muutuma. Minu menstruaalvalud ei olnud lihtsalt juhuslik ja ravile allumatu igakuine nähtus, vaid keha viis märku anda, et emakas ei ole optimaalses asendis ning põhjustab seetõttu valu. Mind jahmatas väga, et kuigi elame 21. sajandil, õpetatakse naisi jätkuvalt oma sümptomitega lihtsalt elama ja neid välja kannatama, selle asemel, et nendele päriselt tähelepanu pöörata ja otsida juurpõhjuseid. Fix-for-all lahendus enamus naiste füüsilistele probleemidele on kas a) valuvaigistid b) rasestumisvastased vahendid (pole tsüklit, pole probleemi eksole) c) lause “see kõik on su peas, stressa vähem”. Reaalsuses on neid “paratamatusi” võimalik kehatöö, toetava toitumise, emotsionaalse juurpõhjuse käsitlemise ja elustiilimuudatuste abil leevendada või suisa tervendada. Neid teadmisi oma ellu rakendades olen ma põhjalikult muutnud nii oma kogemust menstruatsiooniga kui ka suhet tsükliga. Naiseks olemine ei tähenda enam nn juunior mees olemist (nagu üks autor on tabavalt öelnud), vaid eksisteerimist inimesena, kellel on ainulaadne füsioloogiline tarkus ja süsteemid, mis väärivad meie täit tähelepanu. Meie tsükkel ja viljakus ei ole midagi, mida alla suruda, vaid millega peaksime elama tasakaalus ning harmoonias. Sellest arusaamast on tulnud ka minu lähenemine naiste kehatööle.

Naised väärivad hoolt, mis on loodud meie füsioloogia, keha, meele ja hinge jaoks. Ka tänapäeval tehakse suur osa meditsiinilistest uuringutest peamiselt meeste peal ja meeste poolt  (ja enne 1993. aastat ei olnud naiste kaasamine uuringutesse kohustuslik). Usun, et meie põlvkond on siin selleks, et murda muster, kus naiste tervist vaadeldakse läbi mehe keha prisma.

Naiste kehad vajavad kuulamist, märkamist ja toetust kõigis eluetappides – sünnist esimese menstruatsioonini, menopausini ja sealt edasi. Üks kõige erilisemaid aspekte naiseks olemise juures on meie tsükliline olemus. Pole kahte täiesti ühesugust päeva. Kuidas saaksime eeldada, et hoolitsus, ravi ja tugi oleksid kogu elu jooksul ühesugused, kui meie ise oleme pidevas muutumises?