Kogu meie tohutust intellektist ja arengust hoolimata ei ole inimene kaotanud oma instinkte. Meil on siiani tunded, emotsioonid, reaktsioonid ja aistingud, mille eesmärk oli ja on loodusega kooskõlas elades aidata elu navigeerida.

Lääne ühiskonnas on mõtlemine saanud keha üle ainuvõimu ja tunded on tihti midagi ebameeldivat, mis kuhugi tahaplaanile lükata. See algab juba lapsepõlvest ja isegi beebieast, kui meile tehakse selgeks, et mingid osad meist on “okeid” ja mingit mitte - näiteks viha, kurbus, oma piiride seadmine.

Kui tunnet või reaktsiooni olukorrale pole aktsepteeritav välja näidata, on kehas energia ja impulss seda teha, kuid aju keelab seda lõpuni viimast. On staatiline energia, millele pole väljundit ning parema plaani puudumisel talletab keha selle sobivasse kohta. Samamoodi võib juhtuda traumeerivas olukorras - on soov ja reaktsioon midagi teha, kuid keha justkui “jäätub” ja impulss jääb lõpuni lahendamata.

Need olukorrad tekitavad kehale justkui raudrüü, kus keha tõmbub kokku nii füüsilisel kui ka emotsionaalsel tasandil. Ajapikku muster kordub ja tekivad hoidmismustrid, mis salvestavad näiteks hirmu, ärevust, valu, vältimist jms.